Täienduseks 17.09.2020 Sirbis ilmunud artiklile. Link.
Kultuurikompassi järelvaadatamine. Link.
Lühikokkuvõtted. Link.
Tartu 2024 Kultuurikompassi foorumit ligipääsetavast kultuurist vaatasin ma kokku 3 korda ning selle käigus tegin ma lõpuks nii palju märkmeid, et suur osa neist jäi Sirbis ilmunud loost välja. Järgnevas postituses kirjutan need maha jäänud mõtted lahti ning see sobib tegelikult arvamusloo kõrvale täiendavaks lugemiseks. Väike märge ka – ma ei hakanud selle teksti koostamisel Kultuurikompassi uuesti vaatama, sest see on üsna väsitav tegevus ning ma ei taha endale tööd juurde ega raskemaks teha 🙂
Ligipääsetavuse definitsioonist
Puudega filoloogina tekitas minus foorumis osalejate teadmatus ligipääsetavuse kui sõna osas väga palju tundeid, mida mul on raske lühidalt kirja panna. Tahaksin öelda, et spetsiifiliste oskussõnade nõnda meelevaldne tõlgendamine või valesse konteksti surumine devalveerib neid ning tekitab tekstitarbijais segadust, süvendades tähenduse erodeerumist, kuid ma pole selle väite tõesuses eriti kindel. Tähendab, minu jaoks tundub see tõene, kellegi teise jaoks ei pruugi see nii olla. (Vaielda ma ei soovi, argumente loeksin aga väga hea meelega)
Ligipääsetavusest pisut lähemalt
Mõned asjad, mida esinejad ligipääsetavuse kohta rääkisid-ütlesid, tekitasid minus soovi neid pikemalt kommenteerida. Näiteks Viljandi linnapea Madis Timpson arvas, et Viljandi on linnana üsna ligipääsetav. Kahjuks näitab aga praktika, et ligipääsetavus linnas ei pruugi olla ega olegi tavaliselt väga hea, see on väga tihti just linnaametnike soovmõtlemise vili. Täielik või isegi adekvaatne ligipääsetavus on haruharv.
Ka ei ole ligipääsetavus mingilgi moel kahe kõrva vahel kinni, nagu arvas Seto Folgi peakorraldaja Jane Vabarna. Lisavajadustega inimesed võivad soovida tulla ja midagi uut kogeda, ent see ei pruugi neile ka füüsiliselt kohale jõudes võimalik olla. Takistuseks võivad olla näiteks lävepaku olemasolu, tõlke või kohandatud tualeti puudumine või mingi muu, nt sensoorne asi. Mingi asja, teenuse või keskkonna ligipääsetavus ei sõltu ligipääsu otsivast/vajavast inimesest vaid sellest, milliseid meetmeid barjääride kõrvaldamiseks ja kohanduste tegemiseks nende asjade, teenuste või keskkondade loojad/pakkujad kasutusele võtnud on.
Moderaator Jakob Rosin tegi I arutelupaneelil hea tähelepaneku ligipääsetavuse õhinapõhisusest ning järjepidevusetusest: “Kellelgi tuli mõte ja kellelgi oli jõudu, aega ja jaksu ja see tehti ära. Aga tegelikkuses keegi täna ju selle eest ei vastuta.” Ja nii ongi, elementaarsegi ligipääsetavuse saavutamiseks peab kedagi selleks esmalt mingit moodi survestama, sest isegi seda peetakse (meil) veel millekski erakorraliseks, suureks läbimurdeks. Ehkki, tegelikkuses peaks ligipääsetavus olema ammu täiesti tavapärane ning miski, mida pelgalt raha kokkuhoidmise nimel tegemata ei jäeta. Siinkohal märgin ära, et ma ei arva, et Sirbiloos sellesisulist kriitikat pälvinud Leino Rei noorsooteatrist oleks ainuke inimene ei teatrimaastikul ega mujalgi, kes ligipääsetavust hinnata ei oska.
Ligipääsetavuse parandamiseks ongi väga tähtis teha koostööd nii teiste asutustega kui eelkõige ka sihtgruppidega, sest kõige olulisem on siiski reaalsetelt kasutajatelt tulnud tagasiside. Väide, et meil ei ole võimalik luua absoluutselt kõigile võrdseid (ligipääsetavus)võimalusi on vabandus kergemaks väljapääsuks. Väikestel tegijatel võibki olla raske ligipääsetavusvõimalusi tagada, sest standardseid ning ühiskonnas tavapäraseks saanud ja samas ka adekvaatseid lahendusi eriti ei ole, mistõttu on olemasolevad veel kallid ja kättesaamatud. Ent asi ei ole rahas, vaid teadlikkuses ning tahtes luua ka lisavajadustega inimestele inimväärsed ja võrdsed võimalused osalemaks kõigis ühiskonda kuuluvates nähtustes. Lisaks võiks peale liikumispuuetega inimeste füüsilise ligipääsu rohkem mõelda ka erinevale sensoorsele ja intellektuaalsele ligipääsetavusele ning teadvustada endale ennekõike seda, et ehkki kõik barjäärid ei pruugi kõigi jaoks olla suurteks takistusteks, võivad need teiste jaoks olla ületamatuiks tõkkeiks.
Ma saan väga hästi aru, et paljud Kultuurikompassil mainitud ligipääsetavusvõimalused võisid teemakaugele inimesele täiesti uutena mõjuda. See aga ei ole enam märk sellest, kui uuenduslik mõni inimene või asutus on, et need kasutusele võttis, vaid sellest, kui suur on me mahajäämus. Näiteks võivad ka looduskeskkonnad ligipääsetavad olla ning neisse kohanduste rajamine ei pea olema tohutult invasiivne (nt teisaldatavad ratastoolirajad randades). Ka võib ootamatuna tunduda, et ligipääsetavusele peab lisaks üleüldisele lähenemisele olema ka isiklik ehk inimesest sõltuv lähenemine, mida saab aga ainult selle esimese olemasolul.
Lisavajadustega inimestest (ja ligipääsetavusest veel)
Ehkki ma täpset tsitaati üles kirjutada ei märganud, on mul meeles, et Jakob Rosin ütles foorumi käigus korra midagi umbes sellist, et “meil kõigil on erivajadused”. Ma olen seda ütlust väga palju kohanud ning tavaliselt just sellistel puhkudel, kus ma olen üritanud lisavajadusteta inimestele midagi, nt mingi ligipääsetavuskohanduse kohta, seletada. Kui ma ausalt ütlen, siis see fraas on minu jaoks nagu sool teole, sest viitab harilikult sellele, et mind ei võeta tõsiselt ning mu seletustöö on asjatu. Muuhulgas ka just selliste olukordade tõttu kasutangi ise väljendit “lisavajadustega”, sest ei, meil kõigil ei ole erivajadusi, küll aga on puuetega, neuroloogiliste erinevustega ja/või vanemaealistel inimestel me ühiskonnas barjääre, mis tekitavadki lisavajadusi. Sõnavarast jms lisavajadustesse puutuvatel keeleteemadel kirjutan tulevikus eraldi pikemalt.
Nii Kultuurikompassi puhul kui ka üleüldiselt häirib mind see, et lisavajadustega inimeste peale mõeldes jääb lisavajadusteta inimese mõttekäik kuhugi ratastooli kasutavate inimeste juurde kinni. Heal juhul tulevad ka kurdid ja pimedad meelde. Seda, et on erinevaid n-ö vahepealseid (vastupidiselt siiani levinud stereotüübile ei tähenda kuulmis- ega nägemispuue täielikku taju puudumist) ja ka hoopis teistsuguste lisavajadustega inimesi, nad ei märka. Näiteks on inimesi, kes suudavad käia, kuid kasutavad liikumiseks siiski ratastooli, või kelle puue või neuroerinevus ei ole otseselt nähtav või tajutav.
Tartu rahvusvahelist maja esindanud Nastja Pertsjonok rääkis welcome-tundest (ehk tundest olla teretulnud) ning ma pean tõdema, et lisavajadustega inimesena ei ole mul sellist tunnet just väga tihti. Ilmselt pole ma ainus. Näiteks on ju meilegi oluline keskkonna – (elu)ruumi või ürituse ‒ ohutus, sest mitte kõik meist ei tunne end avalikes kohtades turvaliselt. Kas või seetõttu, et alati pole teada, kas vajadusel sobivasse (loe: adekvaatselt kohandatud ligipääsetavasse) tualettigi pääseb.
Pertsjonoki jutu juurde tahaksin veel lisada, et nii nagu muukeelsetele inimestele, on ka lisavajadustega inimeste jaoks infoväli kogu aeg nagu tellingutesse mässitud maja, sest ligipääsetavuse kohta on harva eraldi infot. Siinkohal soovitus kõigile asutustele, ürituste korraldajatele jne tutvuda võrdõigusvoliniku “Siia saab” kampaaniaga, sest see on selgeks signaaliks ligipääsetavusest. Nimelt on ligipääsetavuse alane info, kui seda üldse on, tavaliselt kuskil eraldi nurgakesse-alamlehele ära peidetud, kust seda tikutule, jäljekoera ja metallidetektoriga otsima peab. Ehk lisavajadustega inimesed peavad tegema pidevalt tööd selle nimel, et üldse teada saada, kas nad on üldse kuhugi oodatud.
Kultuuritarbimisest rääkides algabki lisavajadusega külastaja teekond tegelikult esmalt levivast infost (sageli kodulehel), mis peaks muuhulgas sisaldama võimalikult palju ligipääsetavusega seonduvat. Kui seda ei ole, siis polegi nagu mõtet proovida, ehk lisavajadustega inimesed lihtsalt ei tule kohale, sest n-ö sisse niikuinii ei saa. Viibides ise lisavajadustega inimeste inforuumides (FB grupid, jututoad jms internetisopid, sõbrad, tuttavad) olen tihti täheldanud seda, et inimesed kas kardavad kultuuriüritustele minna või sooviks neil rohkem osaleda, ent seda takistab mitmekülgse ligipääsetavusinfo puudumine. Seepärast peabki ligipääsetavus olema kohe algusest peale mainitud ning elementaarne, mitte mingi eriline lisateenus, mille eest pärast präänikut nõutada. Näiteks võiks etenduse tutvustuse juures peale muu ligipääsetavusinfo olla ka juttu sellest, kas etenduses kasutatakse vilkuvat-välkuvat valgustust, tossu või kas seal võib kuulda plahvatusi või püstolilaske. Lisaks, muukeelsetest inimestest, turistidest ja teistest rääkimata ei ole ka kohalikul tasandil ju mingit standardset teadvustatusseisundit või inimeseks olemise viisi. Mõnikord on vaja, et korduma kippuvate küsimuste sektsioon oleks pikem ning vastaks küsimustele, mis endale nii elementaarsed tunduvad, et ei tule esiti pähegi. Pertsjonok kirjeldaski oma muukeelsetele keskenduvas ettekandes mõningaid täiesti elementaarseid asju takistustena ilmselt teadmata, et nii mõnelegi lisavajadusega inimesele võivad need ka tegelikeks ligipääsetavusbarjäärideks olla.
Nagu Piret Auski TÜVK’st rääkis, on üheks takistuseks ligipääsetavuse osas ka see, et spetsiaalselt ligipääsetavaid ning sellistena reklaamitavaid üritusi korraldatakse kas harva või on kohandused ajutised ehk neid peab iga kliendi jaoks uuesti tekitama, mistõttu peab kõiki käike tükk aega ette planeerima. Need plaanid, kusjuures, ei ole alati ka 100% kindlad ning võivad ka viimasel hetkel läbi kukkuda, nt terviserikke, aparatuuri purunemise vms vältimatu viperuse tõttu.
Ma küll kritiseerisin arvamusloos Ausi üsna palju, kuid samas esitas ta mõningatele töö käigus tekkinud barjääridele vaatamata häid näiteid erinevatest ligipääsetavusvõimalustest. Märkamata ei saa jätta ka seda, ta ühe lisavajadusega inimese vähemalt videovahenduselgi esile tõi, sest Eesti Kurtide Liidu juhatuse liikme ja Aktuaalse Kaamera viipekeelsete uudiste toimetaja Sirle Papi sõnad “/…/ Et ka meie väike kogukond saame suurde kogukonda kuuluda (siis eestlaste hulka)/…/” ilmestavad ilmselt hästi seda, kui marginaliseeritud on paljud lisavajadustega inimesed meie ühiskonnas. Mõelge isegi ja üritage ette kujutada, et saite Laulu- ja Tantsupeost osa alles 2019. aasta juubeliüritustel. Selline ei ole Eestis olukord mitte ainult ligipääsetavusega kultuurile, vaid ka elule üleüldiselt.
Kultuurikompassi ligipääsetavusbarjäärid
Näiteid ligipääsmatusest tuli ette aga ka ürituse tehnilise korralduse poole pealt ning hiljem lavaltki. Minu jaoks oli esimeseks barjääriks Kultuurikompassi koduleht, mille sisseehitatud videoaken minu arvutis veidralt tõmbles ning video vaatamise võimatuks tegi. Andsin sellest ka korraldajaile teada, ent aken tõmbleb kerimisriba jagu suuremaks-väiksemaks siiani. Hiljem muidugi selgus, et Mozillas seda probleemi ei esinenud, kuid otseülekande alguses ei taibanud ma kohe teisi netilehitsejaid proovida.
Ka ülekanne ise ei alanud viperusteta – ürituse alguses peetud kõnede ajal oli mikrofonil mingi veider kaja, mis tegi Jakob Rosina ja Madis Timpsoni avapöördumiste kuulamise minu jaoks pea võimatuks. Kogu ürituse vältel jäi mikrofonide helitase pigem madalaks (olgugi, et seda üsna alguses ka korra tõsteti). Samas kõlas publiku plaksutamine eriti valjult, mistõttu peale paari esimest aplausi hakkasin neid lausa pelgama ning oleksin viipekeelse ovatsiooni üle tavalisest rohkemgi rõõmu tundnud.
Paraku oli probleeme ka esitlustega, mida ligipääsetavusbarjääride tõttu raske jälgida oli. Näiteks oli mul väga raske jälgida Kristiina Aviku (Tartu LV, Kultuurikompassi programmijuht) numbriterohket ettekannet raporti kohta, millel vist ei olnudki erilist seost ligipääsetavusega. Kes ei tea, siis näiteks intellektipuuete ja/või neuroloogiliste erinevustega inimestel esineb probleeme numbrijadade ja -hulkade kuulamise ning töötlemisega, mistõttu võib nendega edastatav info kaotsi minna.
Ehkki Piret Aus hakkas ühte oma slaidi kirjeldama, jäi nii see kui ka kõik ülejäänud (*vist, ma ei mäleta täiesti täpselt) tema ja teiste esinejate slaidid kirjeldusteta. Palju oli ka pilte ja tihedat väikest kirja. Nastja Pertsjonok oli ainuke (*vist, ma ei mäleta täiesti täpselt), kes taipas, et ta slaididel sisalduvad väikese tekstiga kuvatõmmised võivad endast ligipääsetavusbarjääri kujutada. Kahjuks küll muidugi liiga hilja – alles siis, kui ta oli publiku ees ning slaid seinal. See on aga üsna tavaline apsakas ning tahes-tahtmata leian end mõtlemast, et huvitav, kas midagi taolist juhtuks ka siis, kui ligipääsetavus ning sellega seotu tavapärasem oleks.
Esinejate suutmissurve
Ehkki Kultuurikompass möödus õnneks suurema otsese suutmissurvelise kõnepruugita, ei saa ma peale Sirbis ilmunud Piret Ausi tsitaadi veel mõnele asjale tähelepanu pööramata jätta. Esiteks märgiks ma sama ettekande – ehkki ma ei taha seda teha, sest see võiks kõigil ammu selge olla – puhul ka seda, et lisavajadustega inimesed ei ole tingimata lollid, nakkavad ega haiged ning kui me olemegi/oleksimegi, ei ole/oleks selles mitte midagi halba ega negatiivset või miskit muud sellist, mis meist vähem inimesed teeks. Meil ei ole midagi viga. (Selle üle ei soovi vaielda ega mingeid vastuargumente lugeda, aitäh)
Üks asi, mis mulle Ausi ettekande juures veel kripeldama jäi, oli see, kui ta Jakob Rosinalt laulupeoelamuste kohta küsinuna talle hiljem vastas: “Aitäh Jakob, sinu emotsioon ja mälestus on täiesti adekvaatne, veel.” Mul on natukene raske panna sõnadesse seda, miks see mind täpselt häiris, seega palun vabandust kui järgnev veidi arusaamatu on. Nimelt, esiteks tundub see mulle kui vihje sellele, et kui Rosin oleks muudmoodi vastanud, poleks Aus sellega rahule jäänud. Teiseks, küll palju ebamäärasemalt, tekkis mul tunne, nagu ta pisendaks või peaks lisavajadustega inimeste elatud kogemusi ja tundeid mingil puhul ebaadekvaatseteks. Aga sellest, miks meelestatus või mingid viisid enese väljendamiseks suutmissurvelised on, räägin kunagi pikemalt eraldi postituses.
Äramainimist väärib siinkohal ka Jane Vabarna, kes ühena vähestest (või ainsana? Ei mäleta täiesti täpselt) mainis ka intellektipuudega inimesi. Kahjuks viitas ta oma näites Maarja külale, mis on ilmselt paljude asjassepuutumatute jaoks üllatuseks pigem negatiivne. Nimelt pole muust ühiskonnast eraldatud institutsioon (vt deinstitutsionaliseerimine, pikemalt kunagi hiljem eraldi postituses) asenduseks kogukonnapõhistele teenustele ning on osa üleüldisemast ligipääsmatuse probleemist. Seega ei tähenda koostöö Maarja külaga lisavajaduste koha pealt erilist teadlikkust ega edumeelsust.
Vabarna puhul veel üks tähelepanek – kui venekeelsete kohalikeni on raske jõuda, aitaks esmalt ehk see, kui koduleht ja muu levitatav info ka vene keelde tõlgitud oleks.
Lõpetuseks
Mul on väga hea meel, et ligipääsetavus vähemalt mingilgi määral Kultuurikompassi ja Tartu 2024 päevakorda kerkis. Ehkki edusammu suuruses võib mul korraldajate-esinejatega eriarvamusi olla, on ju ka väikesed edasiminekud paigaltammumisest etemad.
Ent millele see kompass siis lõpuks osutas? Esmalt näiteks sellele, et kultuurikorraldajate (ja teiste) seas puudub terviklik ülevaade ja ettekujutus ligipääsetavusest. Tundus ka, et mõned esinejaist polnud enne kutse saamist kas ligipääsetavusest või ka lisavajadustega inimeste olemasolust kuigi teadlikud. Minu jaoks ilmestasid kaks ajanappusel lühikeseks jäänud paneelarutelu, kus umbes kahekümnest sli.do veebilehel esitatud küsimusest jõuti arutleda vaid paari-kolme (ei mäleta täiesti täpselt) üle, osalejate asjatundmatust väga hästi.
Teiseks tuletasid esinejad kordi ja kordi veel kas otsesõnu või kaudselt meelde seda, et lisavajadustega inimesed ei ole tavapärased ühiskonnaliikmed. Ehkki et ligipääsetavust tõstvad ja tagavad lahendused peaksid olema igapäevased ning keskkonna normaalseks osaks, peetakse neid – nagu ka lisavajadustega inimesi – siiani millekski väga eriliseks ja tavatuks. Meid ei kohelda niivõrd inimeste kui väetite ja vigastena, kellele helde käega mõnikord peavooluühiskonna pidulaualt palukesi poetada.
Lisavajadustega inimesed on täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed ning meie kogemused ja teadmised olulised. Niisama omavahel õlalepatsutamise asemel võiks teha koostööd sihtrühma esindajatega, sest ainult nemad oskavad anda adekvaatset nõu ja konstruktiivset kriitikat. Palun tehke rohkem koostööd lisavajadustega inimestega ning tõstkem me hääli esile – nende vähesus andis endast tunda pea kogu ürituse vältel.
Hakkasin endamisi mõtisklema, et kas praegu loodav kultuur ning korraldatavad kultuurisündmused on niigi ligipääsetavad, kui neid arvatakse olevat? Kas meil kui arenenud ja teoreetiliselt sidusal ühiskonnal on üldse vaja kultuuri või -sündmusi, mis ei ole võimalikult universaalsed? Kuhu jäid ettekanded kultuuritegelastelt-loojatelt, kes ise on lisavajadustega?
Tegelikult mõlkus mul mõtteis veel üks asi, mida ma ei tahtnud kohe välja kirjutada, et see tähelepanu ei hajutaks või ürituse olulisust pisendaks. Nimelt tekib ligipääsetavast kultuurist rääkides tunne, et seda on tegelikult keeruline tekitada just sellepärast, et peavooluühiskond ei ole vaikimisi ligipääsetav ning paljudel lisavajadustega inimestel on seetõttu raske baasvajadusigi rahuldada, rääkimata kultuuriga kontakti otsimisest.
Siinkohal tõmban ma sellele postitusele joone alla, sest teksti on juba 6 lehekülje jagu. Põhimõtteliselt oleks võinud kõike palju sügavamalt ja akadeemilisemaltki analüüsida, ent kuna ligipääsetavuse ja lisavajaduste temaatika on meil veel üpriski vähearenenud, peaksin ehk ise mingeid puudeuuringutealaseid baastekste jms materjale koostama/kirjutama/tõlkima. Edasistes blogipostitustes seda teengi, nii et olete varsti jälle lugema oodatud 🙂
Suur tänu sõpradele toimetamisabi eest ❤
taskurätik 